Isa oli jälle tööd saanud ja vahelduseks oli jälle raha. Belira'le anti ka suhteliselt palju sellest, et ta saaks endale riideid otsma minna, mitte et ta sellest ülesandest eriti vaimustatud oleks olnud, kuid ta otsustas siiski kiiresti midagi kokku otsa. Tüdruk tundis end nagu mingi lamba karja keskele ära eksinud rebane, võimidagi säärast, kui ta poodides ja kaubamajades ringi tuhlas. Tüdrukul oli seljas lihtne hall kleit ja juuksed olid määrdunud paelaga kõrgesse hobusesabasse seatud. Kleidi all kandis tüdruk ka veel lühikesi pükse. Nii oli mugavam, kui mingi tuul kuskilt välja karata otsustas.
Tüdruk vihkas neid naisi kellest ta igal sammul mööduma pidi. Ta kutsus neid grillkanadeks, kuna just sedasi nad tema meelest välja nägid. Nahk võikalt oranžiks päevitatud ja paks sõjamaaling näkku määritud. Belira arust olid nad üpriski hirmutavad, eriti veel, kui nad kritiseerivalt tema meigi vaba välimust jõllitasid. Tüdruk oli ka palja jalu. Teda ennast see ei häirinud ja keegi polnud veel ka kägisema tulnud. Veel. Bel oli poodides suhteliselt lootusetu, kuid mõned mugavad riided oli ta nende kummaliste "viimaste moeröögatuste" keskelt siiski välja suutnud sorida. Mingi kotakas pluus ja alt laienevad teksad, mis mingi ime läbi liibuvate vahele ära olid eksinud.
Ainult need kaks asja tüdruk leida oligi suutnud ja ta oli omadega täiesti läbi kõigi nende riiete vaatamisest, katsumisest, selga proovimisest ja valimisest. Lõpuks potsatas tüdruk pisut hingetult puhtjuhuslikult mingis kohvikus. Neid oli hetkeks segatuses, tal polnud õrna aimugi, kuidas ta sinna ära oli eksinud, kuid kohvikus tundus vähe rahulikum õhkkond, sestap otsustas ta ka sinna jääda. Vähemalt hetkel.
Üritades orienteeruda suutis ta kuskilt tuvastada mingi menüü, mitte, et ta sellest aru oleks saanud, kuid kui müüa tema poole pöördus valis ta endale kõige ohutuma nimega joogi, mille ta oli leida suutnud.
by 
